Kahtlen sügavalt, kas loomaõiguslased saavutavad midagi tänaval kasukat kandvate inimeste peale karjudes või mõnel äärmuslikul juhul ka kaupluse akent sisse lüües. Äramärkimise kaitsepolitsei aastaraamatus, seda ehk küll.

Kuid samas arvan ma, peaks mul olema õigus poodi piima-leiva järele minnes mitte vaadata üsna detailset jahilugu. Demokraatlikes õigusriikides on üldiselt põhimõte piirata teatud sisuga reklaamide levikut, nähes neile ette vastava aja ja koha. Põhjendust, et keegi ju ei käsi neid vaadata, ei peeta pädevaks.

Ma ei kutsu selle artikliga üles midagi ära keelama. Aga arutluskoht on mu meelest siiski täiesti olemas.

Kui veebruaris toodi käitlusse 20–25 tonni loomseid jäätmeid ööpäevas, siis nüüd on päevane kogus 40 tonni ümber. Suurema osa sellest annavad veised.

Tuleb välja, et Alar ei söögi viinamarju. "Ma ei söö üldse ühtegi puuvilja ega ka köögivilju mitte." Ainuke värske asi, mida mees sööb, on sibul ja küüslauk.