Karusloomad

85% karusnahast tuleb karusloomakasvandustes elavatelt loomadelt. Karusloomakasvatus on julm ning ebahumaanne äri ning meie kliimas on karusnahkade kandmise ainsaks põhjenduseks edevus ja luksusejanu, tihtipeale kahjuks ka teadmatus.

Karusloomakasvatus maailmas
Kõige levinumad karusloomad on ameerika naaritsad ehk mingid ja rebased, lisaks neile kasvatatakse karusnaha saamise eesmärgil veel tšintšiljasid, küülikuid, ilveseid, kährikuid, pesukarusid ning isegi hamstreid, koeri ja kasse. Viimastel aastatel on suurimaks karusnahatootjaks tõusnud Hiina – riik, mis on kurikuulus igasuguste loomade heaolu reguleerivate seaduste puudumise ning paljude uuringute läbi tõestatud loomavastase julmuse poolest. Paljud karusloomafarmid asuvad ka Põhja-Euroopas: Soomes, Rootsis, Norras, Eestis jne. Lisaks neile leidub tuhandeid karusloomafarme Vene Föderatsioonis, Ameerika Ühendriikides ning Argentiinas. Prantsusmaal, Itaalias ning Hispaanias tapetakse igal aastal naha saamise eesmärgil miljoneid küülikuid .

Õnneks on mitmed riigid seadnud karusloomakasvandustele oma territooriumil ranged piirangud või need keelustanud. Siiani on karusloomakasvatused keelustatud Iirimaal, Austrias, Horvaatias, Suurbritannias ja Costa Rical. Näiteks Rootsis ja Taanis on keelatud rebasekasvandused. Osades riikides on seatud nii ranged nõuded, et sisuliselt pole ka neis enam farme, kuna seaduste ja regulatsioonide täitmine poleks farmeritele majanduslikult tulus (nt. Itaalia).

Karusloomakasvatus Eestis
16.02.2007 seisuga oli Eestis 222 karusloomakasvandust. Karusloomade arvu kohta Eestis arvestust ei peeta, kuid tõenäoliselt on neid 200 000 – 300 000. Enamik Eesti kasvatajatest peab küülikuid ja tšintšiljasid, kuid on ka mitmeid rebase- ning naaritsakasvandusi. Eesti karusloomade olukord ei erine millegi poolest nende arengumaades elavate saatusekaaslaste omast. Puurid on kitsad, loomad peavad veetma terve oma elu traatvõrest tehtud põrandal, kust kõhulahtistite abil vedeldatud väljaheited läbi kukuvad. Loomad, kes elaksid looduses pikki aastaid, otsiksid omale paarilisi, peaksid jahti, kasvataksid järeltulijaid ning elaksid vastavalt loodusseadustele, on sünnist surmani vangistuses.
Eestis asub ka Baltimaade suurim karusnahafarm, Karjaküla (Balti karusnahk), kus on 2008.aasta andmetel 31000 minki, 6800 rebaast ja 520 kährikut. Loe lähemalt Eesti karusloomakasvanduse statistikat aastast 2003 ning vaata Eesti karusloomakasvanduste ajalugu.

Elu karusloomakasvanduses
Vähendamaks "ebamugavaid" kulutusi, paigutavad kasvatajad loomad kasvandustes väikestesse puuridesse, kus karusloomad saavad heal juhul end ringi pöörata ning mõne sammu edasi-tagasi astuda. Loomad on tavaliselt puurides kahekaupa või üksinda. Kuna näiteks naaritsad on looduses eraklikud loomad, kes elavad üksi väga suurel territooriumil ning veedavad 80% oma ajast vees, siis tekitab selline elukorraldus neis väljakannatamatut stressi. Paljud loomad hakkavad end vigastama – oma nahka, saba ning jalgu hammustama – ja korduvliigutusi tegema. Ka Eesti karusloomakasvandustes võib näha frustreeritult vastu puuriseinu hüppavaid naaritsaid ja äranäritud, vigaste sabade ning jäsemetega rebaseid. Levinud on ka kannibalism - nt söövad loomad ära oma puurikaaslaste kõrvad. Looduses esineb kannibalismi ja enesevigastust vaid äärmuslikus stressiolukorras.
Oxfordi Ülikooli zooloogiaalased uuringud on tõestanud, et naaritsaid, rebaseid, pesukarusid ja teisi metsloomi võib pidada põlvkondade kaupa kasvandustes, kuid see ei kodusta neid. Kodustamine eeldaks pidevat loomadega tegelemist ja nendega suhtlemist.
Karusloomi toidetakse liha- ja kalatööstuse jääkidega, tihti ka oma nülitud liigikaaslaste surnukehadega. Toidule lisatakse lahtisteid, et väljaheiteid ei peaks puuri seest koristama, vaid et need kukuksid otse maapinnale. Kuna nii mõneski karusloomakasvanduses peab üks töötaja hoolitsema tuhande looma eest, siis tuleb ette juhuseid, kus loomad ei saa iga päev süüa ja juua. Suvel palavaga vesi aurustub ja talvel külmaga jäätub. Proovides lakkuda jäätunud vett, võib looma keel sinna külge kinni jääda.

Karusloomade tapmine
Eestis reguleerib karusloomade tapmist Põllumajandusministreerium. Tapmisviisid on väga julmad ja loomadele piinarikkad. Tapmismeetodid valitakse selle järgi, et nahk ei saaks kahjustada. Rebaseid tapetakse tavaliselt üheaegse elektrilöögiga suhu ja pärakusse. Pärast seda nad nülitakse. Naaritsad pannakse kastidesse, kus nad lämmatatakse gaasiga. Loomi mürgitatakse ka strühniiniga, pressitakse elusalt kokku, murtakse kael või lüüakse raske esemega pähe. Kuna suurtes kasvandustes on päevas vaja tappa sadu või tuhandeid loomi, siis tehakse seda tihti hooletult ning loomad on nülgimise ajal teadvusel.

Karusloomakasvandus ja keskkond
Levinud arusaam on, et karusnaha kandimine on keskkonnasõbralik. Tegelikult kahjustavad karusloomakasvatus- ja tööstus keskkonda vägagi suurel hulgal. Kuna tänapäeval töödeldakse karusnahka vastupidavuse saavutamiseks erinevate kemikaalidega, siis ei ole see ka looduses lagunev. Töötlemisel kasutatavad kemikaalid on põhjavette sattudes ülimalt ohtlikud nii looduskeskkonnale kui ka inimestele. Naha parkimine on on üks kolmest mürgisemast ja saastavamast tööstusest.

Karusloomad toodavad oma õnnetu elu jooksul väga suurtes kogustes väljaheiteid, milles sisalduv fosfor kahjustab lähedal asuvate veekogude ökosüsteemi. Karusloomakasvatajad on hoolimatud oma mõju suhtes keskkonnale ning väljaheidetest ning tootmisjääkidest üritatakse minimaalsete kulutustega vabaneda ning seetõttu satuvadki nad tihti veekogudesse.

Mida saad teha sina
Tänapäeval on karusnaha asemel võimalik kanda erinevatest materjalidest tehtud riideid. Kui sa ei taha kanda kunstkarusnahka või muid kunstmaterjale, siis on saadaval ka puuvillast, linast või kanepikiust ülerõivad. Kunagi ei tasuks unustada, et nõudlus tagab tootmise, seega aitab iga inimese otsus karusnaha ostmisest loobuda kaasa sellele, et ühel päeval lõpeb üks kõige julmemaid äritegevusi maailmas.

Kindlasti peaks pöörama tähelepanu ka karusnahast tehtud detailidele. Karusnahka võib leida kõikjal: kraedel, varrukatel, sallidel, kinnastel, mütsidel; isegi pinalite, võtmehoidjate, kottide jms küljes. On vale arvata, et pisikesed karusnahatükid on ainult tootmisjäägid, mis muidu oleks nagunii ära visatud. Tegelikult läheb suurem osa karusloomade nahast just nimelt erinevate detailide tootmiseks.
Kui sa soovid olla aktiivne ning aidata kaasa karusloomade kannatuste lõpetamisele, siis näita välja, mida sa mõtled! Ära osta tooteid poodidest, kus müüakse karusnahka, kirjuta poeomanikele kirju, avalda oma arvamust telefoni teel. Võid kirjutada ka ajakirjade ning ajalehtede moerubriikidele, kus reklaamitakse karusnahast tooteid. Alati on võimalik saata ajakirjanikele, tele- ja raadiosaadete juhtidele erinevaid lühifilme, mis tutvustavad karusloomade reaalsust. Mõned filmid leiad linkide alt!