Põllumajandusloomad

Põllumajandusloomade all mõistame kõiki neid olendeid, kes on sunnitud kas oma liha, naha või villa tõttu vangistust ning väärkohtlemist taluma. Sellisteks loomadeks ja lindudeks on sead, lambad, kitsed, veised, kanad, kalkunid, haned, pardid jne.
Põllumajandusloomade intensiivne kasvatamine on loonud olukorra, kus loomade elukvaliteet on väga madal, kuna nende vajaduste arvelt hoitakse kokku nii palju raha kui võimalik. Selle tulemusena on tekkinud farmid, mida võiks võrrelda koonduslaagritega. Enamik suurkombinaate on ülerahvastatud, nende asukad on sageli nii üle- kui ka alatoidetud, operatsioonide (näiteks kastreerimise) puhul ei kasutata valuvaigisteid, elus hoidmiseks turgutatakse loomi antibiootikumidega jms. Vaevalt suudaks keegi endale ette kujutada, et peaks terve oma elu veetma kõledas ruumis teiste inimeste vastu surutult, kuid paraku on see miljonite loomade saatuseks.

Intensiivne põllumajandus pole Eestile tundmatu. Aina rohkem kerkib meiegi maile seitsmekorruselisi sigalaid või kolossaalseid kanalaid, kus loomade elu on üksainus vaevaline ja valuline olelus. Väikekasvandustest liigutakse aina rohkem just suurte intensiivkasvatus-tööstusfarmide poole, kus loomade heaolu arvelt teenitakse kasumit.

Kindlasti on peale selle materjali läbilugemist neidki, kes teavad häid näiteid põllumajandusloomade kasvatamisest, mille puhul hoolitsus on suhteliselt heal tasemel, peremehed on kaastundlikud ja tingimused paremad kui ülalkirjutatu. Loomadel on emotsioonid, nad tunnevad peale valu, nälja ja külma ka rõõmu, muret ja kindlasti surmahirmu. Ükskõik kui heaks ja „inimlikuks” muutuvad loomade elamistingimused aastakümnete jooksul, loomade ärakasutamist ei õigusta siiski miski. Niikaua kui leidub neid, kes seda siiski inimkonna elushoidmiseks vajalikuks peavad, peame võitlema selle vastu, et ülalkirjeldatud barbaarsused võimalikult ruttu lõppeks. Toodud jõhkrad näited on miljonite loomade jaoks reaalsus, olgu paremaid näiteid palju tahes.